Enam kui 30 raamatu autor Heli Künnapas: kõige rohkem müüsin raamatuid juhtumi järel, mida kellelegi ei soovita

Heli Künnapas on kirjanik, kirjastaja ja blogija, kes armastab peamiselt kirjutada suhetest.

Heli esimene raamat avaldati 2011. aastal ning tänaseks on tema sulest ilmunud enam kui 30 raamatut! Viimastel aastatel on poelettidele jõudnud näiteks raamatud „Jagatud lood”, „Raamatukogu viimased päevad” ja „See ei ole sina”. Raamatutega saad tutvuda ja osta neid SIIT!

Mis on olnud Sinu suurimad hirmud kirjutamisel?

Iga looga tundub, et algul on see väga hea idee ja siis hakkavad igalt poolt ette jääma sarnase mõttega lood. Ehk et tundub, et keegi on sama loo juba ära kirjutanud. No näiteks on mu sarja „Mõni õhtu romantikat” lood ju tegelikult kõik sarnased, aga samas on igal lool lugejad, kelle jaoks just see on lugu, mida tal oli vaja kuulda.

Millest Sa peamiselt kirjutad ja miks just see teema?

Minu firmamärk on ilmselt suhted! Suhted iseenda, ümbritsevate inimeste ja üldisemalt maailmaga. See on teema, mis meid kõiki puudutab ning mille peale olen ise palju mõelnud ja mida kogenud. Me kõik oleme, kuid küsimus on, kas märkad ja julgeid neid küsimusi endalt küsida. Kirjutan küll väga erinevaid raamatuid, kuid suhete teema mahub neisse kõigisse ning on kõigis valdkondades oluline.

Kirjutades tahan, et kogu see protsess ka mulle midagi annaks. Erinevate tasandite ning erinevas vormis suhete teemal kirjutamine arendab alati ka mind edasi, sest eks mõtisklen ju küsimuste ja olukordade üle, millele ka ise lahendusi leida tahaksin.

Kuidas end kirjutamisprotsessi jooksul distsiplineerid või motiveerid?

Kui kõik hirmud ja kahtlused ja muud takistused on ületatud, siis pole tegelikult mingit probleemi kirjutada. Seega kui tunnen, et ei suuda või taha kirjutama hakata, siis püüan välja selgitada, mida ma kardan või milles kahtlen.

Mis on olnud raamatute kirjutamise ja kirjastamise osas kõige keerulisem?

Enda raamatuid reklaamida. Võttis ikka pärist mitme avaldatud raamatu jagu aega, enne kui julgesin ennast üldse kirjanikuks nimetada. Veel kauem läks aega, enne kui julgesin vabamalt rääkida, et olen raamatuid välja andnud. Seda, et olen oma raamatutega rahul ja julgen neid soovitada, olen julgenud öelda alles umbes viimase 5-6 raamatu puhul.

Ilmselt oli noorteraamatu „Mälestusteta suvi” 1.osa esimene raamat, mille puhul ütlesin päriselt kõvasti välja, et olen selle raamatuga rahul. Üheks põhjuseks oli muidugi, et selle raamatu proovilugeja kirjanik Lille Roomets andis mulle nii palju mõtteid ja tagasisidet, et sain küsitavad kohad ära parandada enne, kui need avalikuks läksid.

Mis on olnud Sinu kõige paremini töötanud raamatute turundusnipp?

Kõige rohkem müüsin raamatuid juhtumi järel, mida kellelegi ei soovita. Nimelt oli mu tol ajal 2-aastane tütar Soomes eluohtlikus seisukorras, sest sai mingi bakteri. Kirjutasin sellest blogis „Minu ilus elu maal” ning kogusin raamatumüügi kaudu raha tema ravikulude katmiseks. Need olid nädalad, kui ma ei jõudnud piisavalt raamatuid autogrammistada ja pakkida, sest tellimusi oli nii palju.

Praegu värskeima romantilise lühiromaani „See ei ole sina!” turundusele on kaasa aidanud see, et olen ise sotsiaalmeedias ja blogis jaganud enda lahutamise ning lastega Tallinnasse kolimise teekonda ning inimesed on mu mõtetest ja kogemustest abi saanud. Seega on paljud avastanud, et vaimset vägivalda sisaldavast suhtest lahkumisest rääkiv raamat on abiks ka neile endale või mõnele nende lähedasele ning on selle endale ostnud.

Mis on teadmine, mida oleks tahtnud teada enne esimese raamatu kirjutamist või avaldamist?

Alati on keegi, kellele su raamatud ei meeldi ja need on tihti inimesed, kes selle ka välja ütlevad. Head sõnad jõuavad kohale suurema ringiga, aga kui need lõpuks jõuavad, siis tegelikult tuleb just need meelde jätta ja endast läbi lasta.

Kuidas motiveeriksid alustavaid autoreid?

Kui sulle tundub, et sul on lugu rääkida, siis nii see ongi. Suurim küsimus on alustajate jaoks tihti, et kas minu lugu on kellelegi vaja ning et selliseid lugusid on juba mitmeid. Õige on see, et tegelikult on ju kõik lood kirjutatud, aga selliselt, nagu sina sina seda teha saad, ei saa keegi teine seda teha. Kui tekst on valmis, siis loomulikult tasub abi küsida professionaalsetelt proovilugejatelt, toimetajatelt jne, aga alustuseks tuleb lihtsalt lugu endast välja kirjutada teadmisega, et sa oled ainus inimene, kes seda lugu saab sinu moodi kirjutada.