Ligi 40 raamatu autor Epp Petrone: raamatutel ei ole praegu lihtne

Ajakirjaniku, kirjaniku ja kirjastajana tuntud Epp Petrone on olnud väga viljakas autor – nimelt on ta aastate jooksul avaldanud ligi 40 raamatut! Lisaks on Epp asutanud Petrone Print kirjastuse, mis on kõige enam teada just „Minu-sarja” reisiraamatute poolest.

Epp saavutas laiema tuntuse raamatuga „Minu Ameerika”, mida saabki pidada „Minu-sarja” alguseks. Kokku on neid teoseid ilmavalgust näinud kolm osa ning need vestavad autori elust Ameerika Ühendriikides. Märkimisväärne kogus on Epu sulest ilmunud ka lasteraamatuid. Muuseas, mitmete Epu lasteraamatute tegelasteks on olnud tema enda lapsed.

Mis on olnud Sinu suurimad hirmud kirjutamisel?

Ma ei ole eriti kartlik inimene. Takkajärgi oskan omadest kogemustest hoiatada, et su lapsepõlvekodu võib ära põleda ja noorusea katsetused-kirjavahetused-päevikud võivad kaduma minna, et su korterisse võidakse sisse murda ja pooliku romaaniga arvuti võidakse minema viia. Aga see pole hirm. Ja ka see pole hirm (pigem peavalu), et aeg läheb liiga kiirelt ja hommikute-õhtute vahel on liiga vähe tunde ja enam ei jaksa öösiti kirjutada.

Millest Sa peamiselt kirjutad ja miks just see teema?

Üha enam soovin kirjutada lastele ja ajaloost. Ilmunud on üks asi, „Riks ja neli kuningat“, Jüriöö ülestõusu ajast, ja ma tunnen, et see andis selle kõige õigema tunde. Oli missooni täitmise tunnet, oli seikluslikkuse hoogu.

Kuidas end kirjutamisprotsessi jooksul distsiplineerid või motiveerid?

Varasemalt olen võtnud iga kord kulka (Kultuurkapital) tähtaja eel, seega iga kolme kuu tagant, elus selle aja ja tegin paar ideestamist ja kiiret kirjutamist. Isegi kui kõike seda ei esitanud kulkale, siis ikkagi oli abiks, sai ideed liikuma. Olen väga tänulik sellele välisele motivaatorile.

Nüüd on siis uus ajastu ja mul praegu ongi keeruline aru saada, kuidas siis nüüd.

Sel talvel plaanin elada maal majas, kus pole netiühendust. Ja seal majas on sahtlid täis pabereid vanade ideedega. Mõtlen, et võiksin hakata liikuma mänguliselt, ilma ühegi tähtajata, avades sahtleid ja võttes sealt välja pabereid.

Olen elus palju kolinud ja hiljuti taipasin, et olen väga palju riideid, nõusid ja muud kraami maha jätnud ning ainus, mis on liikunud minuga kaasa kogu täiskasvanuea, on just need paberid ideedega. Neid olen kolinud ühest kohast teise ja hellalt hoidnud.

Mis on olnud raamatute kirjutamise ja kirjastamise osas kõige keerulisem?

Kirjutamine ja kirjastamine on kaks meeldivat, aga täitsa erinevat protsessi minu jaoks. Võib öelda, et kirjastamisetöö on vahel seganud mul enda loominguga tegeleda. Ja see ehk ongi kõige keerulisem, kuidas neid kahte kombineerida.

Mis on olnud Sinu kõige paremini töötanud raamatute turundusnipp?

Isiklik ja siiras ja spontaanne tuleb olla. Nii kui mõtled, et „nipp“, nii oled juba võltsil lainepikkusel, mida ka vastuvõtja tunnetab. Mulle tundub nii. Ja seepärast ma vahepeal lihtsalt ei turundagi, sest tekib tunne, et see pole siiras. Teisi turundada on alati lihtsam kui ennast.

Mis on teadmine, mida oleks tahtnud teada enne esimese raamatu kirjutamist või avaldamist?

Vahel mõtlen küll, et kui ma poleks kirjastust teinud, oleks ma siis rohkem kirjanik. Aga see pole teadmine, see on küsimus. Ei ole see ka kahetsus, sest on ju tore, et tekkis „Minu…“ sari ja „Meie…“ sari ja muud toredat. Samas, praegu plaanin ma hakata vähem kirjastama ja rohkem kirjutama.

Kuidas motiveeriksid alustavaid autoreid?

Raamatutel ei ole praegu lihtne. Võib-olla motiveeriks ma noori autoreid mõtlema hoopis sellele, kas loo jutustamist saaks teha teisel moel: lauamäng, arvutimäng, film, seriaal, teater… Ka see on kõik autorlus. Ja kui noor autor ikka väga tahab raamatut kirjutada – või soovib ta mõnel muul moel autor olla – siis soovitan motiveerida end sellega, et tekitada rutiin. Iga päev midagi luua. Loomisest tekib rahuldustunne, mida mitte millegi muuga võrrelda ei saa. KUI ta on loodud loojaks saama, siis ta tunneb selle tunde ära ja muutub selle sõltlaseks. See motiveeribki mu meelest kõige rohkem.

Veel lugemist leiad SIIT!