12 raamatut avaldanud Ene Sepp: ole uhke selle üle, mida oled saavutanud

Ene Sepp on hea näide „kes palju teeb, see palju jõuab” inimesest. Ta on elanud Saksamaal, Austrias, Uus-Meremaal ja USAs. Töötanud mäesuusakuurordis suusapatrulli ja suusainstruktorina, asutanud Eesti Noortekirjanduse Ühingu, õppinud ülikoolis nii sotsiaaltööd kui kirjandusteadust ning töötab hetkel advokaadibüroos turundustiimis. Selle kõige kõrval on ta ka tunnustatud kirjanik.

Ene päris esimene kirjatükk jõudis paberile kolmandas klassis, kui ta kirjutas armsa raamatukese „Peeter ja Marge lähevad Tallinna”. Päris esimene avaldatud raamat on aga „Medaljon“, mille kirjutamist ta alustas 7. klassis füüsikatunnis. Nüüdseks on Ene sulest ilmunud kümme raamatut noortele, üks raamat Petrone Prindi „Minu-sarjas” ning ka üks täiskasvanutele suunatud teos. Tema teoseid on mitmel korral tunnustatud Hea noorteraamat märgisega, ta on pälvinud ka Järjehoidja auhinna ning jõudnud Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaanide võistlusel nii auhinnalistele kohtadele kui saadud ka ära märgitud.

Mis on olnud Sinu suurimad hirmud kirjutamisel?

Väga tihti see, et raamat, mida ma kirjutan, ei ole tegelikult heal tasemel. Hirm, et raamat on tegelikult täiesti jama aga keegi ei julge või ei taha seda mulle öelda. Tunne, et kui nüüd vaid üks, kaks või kolm korda seda teksti läbi kirjutada, siis saab paremaks! Raskemaks teeb selle see, et ühest küljest on see tõsi – mida rohkem tekstiga töötada, seda paremaks selle ka saab. Teisest küljest aga ei ole mõistlik teksti lõpmatuseni viimistleda. Ühel hetkel peab selle „lahti laskma” ning inimeste ette saatma. Näiteks „Eestluse valem” ma ise ei osanud paremaks teha enam, aga nüüd pärast paari arvustust tean, mida ka oma järgmiste raamatute juures järgida ja parandada.

Millest Sa peamiselt kirjutad ja miks just see teema?

Teemade osas on vist võrdlemisi lai, ehkki mulle meeldib kirjutada probleemlugusid. Just need lood, kus ma „rikun” peategelase elu mingi ootamatu probleemiga ära ning seejärel vaatan, kuidas ta sealt välja suudab tulla. Küll on kindel see, et ma kirjutan noortele. Olen varbaotsaga katsunud ka täiskasvanute kirjandust (raamatuga „Väike roosa pilet paradiisi) ja midagi vahepealset (sest „Minu Colorado“) sobib paljudele, ent ei näe niipea end kirjutamas midagi spetsiifiliselt lastele või täiskasvanutele.

Noorte elu on sedavõrd mitmekülgne, keerukas, täis väljakutseid aga ka rõõme, nii et sellest perioodist kirjutamine on minu endagi jaoks väga huvitav. Ja samal ajal pakuvad noored ka väga selget ja ausat tagasisidet, mis on kirjanikuna äärmiselt oodatud.

Kuidas end kirjutamisprotsessi jooksul distsiplineerid või motiveerid?

Kaksteist aastat on mu üheks abiliseks olnud novembrikuine kirjutamiskuu üritus. Kuu ajaga 50 000 sõna kirja panna on tohutult suur väljakutse, ent lõpptulemuseks on esimene mustand, mida saab hakata mudima ja parandama. Boonuseks on ka see, et olen just tänu novembrikuisele kirjutamisele leidnud selle oma seltskonna ja oma inimesed, kellega koos kirjutada. See aitab ka ditsipliini hoida, sest minu jaoks on palju keerulisem esimese sammu tegemine, kui asja käigus hoidmine.

Motiveerivaks faktoriks on ka kohvikutes kirjutamine. Kui ma tõesti pihta ei suuda hakata, siis kohvikus kohvi või koogitüki tellimine on üheks lahenduseks, mis aitab mul astuda selle esimese ja kõige raskema sammu.

Mis on olnud raamatute kirjutamise ja kirjastamise osas kõige keerulisem?

Kindlasti on siin vastuseks aja leidmine. Laps, töö ning ülikool tahavad ka kõik tähelepanu ja ressurssi ja näpistada sealt aega oma kirjutamise jaoks on väga raske. Asi pole kinni ainult tahtmises, vaid ka puhtalt ratsionaalses elus. Kui suurem osa mu sissetulekust tuli mu enda ettevõttest, siis päris tihti pidin valima, et kas ma kirjutan artiklit, mille eest saan kohe raha (ja rohkem raha) või kas ma kirjutan oma raamatut, mille eest saab tasu ehk alles aasta pärast ja märkimisväärselt väiksemas summas. Tõsiasi, et on vaja katust pea kohale ja tahaks midagi hamba alla ka, sunnib tegema valikut, mis rahakotile meelepärasem.

Ma unistan sellest, et saaks kirjanikupalga. Võimalus keskenduda kirjutamisele kui päris tööle, mitte muude asjade kõrvalt aja näpistamisele, tundub lihtsalt imeline! Hetkel on kahjuks aga tunne, et olen kirjanduslikult läbi põlemas, sest eluolu kõrvalt on raske leida aega kirjutamisele ja viimistlemisele, mis ei luba aga jõuda sellisele tasandile, kuhu tahaks.

Mis on olnud Sinu kõige paremini töötanud raamatute turundusnipp?

Lugejatega reaalselt kohtumine. Jah, see on turundus, aga mulle päriselt päriselt ka meeldib see. Ma olen alati valmis tulema noortega kohtuma, rääkima ja oma teekond jagama. Olen käinud Tallinnas ja Tartus aga kka Põlvas, Tapal, Abrukal ning Prantsusmaal! See, kui lugeja näeb, et kirjaniku nime taga on olemas päris inimene, on väga mõjus tööriist.

Mis on teadmine, mida oleks tahtnud teada enne esimese raamatu kirjutamist või avaldamist?

Ära jää reklaami osas lootma kirjastusele, vaid tee ise ja reklaami ise ning ole uhke selle üle, mis sa oled saavutanud!

Kuidas motiveeriksid alustavaid autoreid?

Lihtsalt hakka pihta! Kui sa jääd ootama ideaalset ideet, aega või kohta, siis sa ei pruugigi jõuda kirjutamisele. Jah, 10 aasta pärast vaatad sa tagasi sellele, mida nüüd kirjutasid, ning mõtled “Appi kui halb! Nüüd ma teeksin palju paremini!” aga sa ei saa selle paremini hetkeni kunagi jõuda, kui sa kõigepealt ei tee halvemini. Tuleb julgelt katsetada ja proovida ning siis näed, kuhu sa jõuad.

Veel lugemist leiad SIIT!